Tere, porgandiblogi lugeja! Mina olen Kadri, Oti kursaõde. Kui temaga ükskord pärast loengut jutusoonele sattusime, huvitus ta mu seminaritööst, mille ma Eesti ettevõtteblogide teemal kirjutasin. Ja siis ta palus, et äkki ma jagaks mõnd huvitavat seika ka Carroti ajaveebi lugejatega. Mul on au.

Ettevõtteblogid…see huvi ja idee oli mul tegelikult küpsenud juba mõnda aega. Meil käis kunagi ühes loengus (teemaks oli kaasamine ja veebikommunikatsioon vms) külaslislektor ja ta esitas paar retoorilist küsimust ajaveebide poliitilise mõju kohta. Ning viskas muuhulgas kommentaari, et mujal maailmas on juba ammu jõutud arusaamani, et ühel korralikul ettevõttel peab olema oma blogi. Rebisin pärast loengut selle koha kontsust välja, olin sinna lisanud ka mõned omapoolsed märkused, ja panin rahakotti. Mõttega, et ehk saab kunagi kasutada, kui üldse mingi mõttega. Rebitud lehenurgast, mis on tegelikult mu rahakoti vahel siiani, sündiski paar aastat hiljem mu seminaritöö. Seminaritöö on meie osakonnas bakatöö ettevalmistuseks.

Miks see teema mind paelus? Täna on maailmas üle 50 miljoni blogi, blogosfäär kahekordistub iga kuue ja poole kuu järel ning igas sekundis luuakse kusagil maailmas üks uus ajaveeb. Võimas, eksole?

„Sarnaselt selleaastaste Riigikogu valimistega Eestis, näitasid 2004. aasta USA presidendi valimistele eelnenud sündmused, et lihtsast veebipäevikust on saanud relv, millel on piisavalt võimu, et kujundada (globaalset) avalikku arvamust. Blogid on uus neljas võim. See linkidega koormatud uue meedia vorm on tegelikult informatsiooni inter-võrk, kuulujutud, teadustöö, meedia dekonstrueerimine – võrk võrgus. Blogijad on maailma silmad ja kõrvad, tungides territooriumile, mis kunagi kuulus ajakirjanikele, valvekoertele. Tihti võtavad nad enda mureks hoida silma peal poliitikutel, meelelahutajatel, keskkonna aktivistidel ja lobistidel.”

Et sellise maailmaga sammu pidada, hakkab üha rohkem ettevõtteid samuti blogima – paljastama end enne, kui neid paljastatakse; saavutamaks inimlikku häält, usaldust ja vestluslikke suhteid, loomaks kogukondi. Just sellepärast on oluline ja huvitav uurida ettevõtteblogisid ka Eestis – edukas e-riigis.

Ettevõtteblogi defineerin ma kui online-fenomeni, mis annab võimaluse töötajail kõigilt tasanditelt omavahel üksteisega suhelda ning luua kogukondi toodete, projektide ning ühiste huvide ümber. Nad loovad kogukondi, vestluslikke suhteid, inimlikku häält, usaldust, positiivsust/optimismi ja pühendumust.

Seminaritöös Eesti ettevõtteblogide maastiku kaardistamisel leidsin ma 24 erinevat ettevõtteblogi ja neid tüüpidesse jagades tõdesin, et olukord Eesti ettevõtteblogide maastikul on huvipakkuvalt mitmekesine, kuid esialgu veel amatöörlik. Tase on ettevõtteti väga erinev ning arenguruumi on palju.
Tulemustest:

*Autorluse järgi on Eesti ettevõtetes blogija(te)ks on pigem grupp kui indiviid. Indiviidiks on pigem töötaja kui (tipp)juht ninng grupiks pigem väike (ekspertide) seltskond kui kõik töötajad või PR-/turundusinimesed (viimases ei saa muidugi kunagi 100% kindel olla). Vähe on tippjuhtide ja ülefirmalisi individuaalseid blogisid. Juhiblogi näitaks tippjuhtkonna pühendumist; siin ei ole oluline sisu, vaid pakutav lisaväärtus: see on arvamusliidri positsioonile apelleerimine, ettevõttele konkreetse „näo” andmine. Töötaja individuaalne blogi teeniks „inimliku hääle” ja vestluslike suhete tekkimise eesmärki; inimesed on väsinud kuulamast, mida neile räägitakse, nad tahavad koos meiega rääkida, vestelda.

*Enamasti olid blogid üles seatud ettevõtte enda domeenis. St seotud kodulehega. Siiski ei olnud avaliku blogihalduridomeeni hallatavad blogid üllatuslik erand. Väliskirjanduses peeti ettevõtte kodulehega seotud blogi oluliseks ettevõtte ühtluse näitajaks. Usun, et Eesti puhul see nii suurt rolli ei mängi. Tihti olid enda veebilehele programmeeritud lahendused keerulised. Avaliku halduri kasutamist võib seega pidada pigem positiivseks nähtuseks.

*Harvad ei olnud ka juhtumid, kus ettevõttel oli mitu blogi. Tihti hakati juba ise blogihaldajaks (pakuti veebimajutusteenust – nt ajakirja Naisteleht puhul). Teeb asja segaseks.

*Blogide eesmärk/eesmärgid on enamasti lihtsalt meie-tunde loomine, üksteise tundmaõppimine, endast rääkimine, jagamine, teistelt õppimine ja teistele õpetamine. Kuid see ongi usalduse, tagasiside, vestluslike suhete, inimiliku hääle alus, mis viib kogukondade tekkimiseni – ettevõtteblogide ülima eesmärgini. Edustus ja muu omakasu jäi õnneks tahaplaanile, rohkem kirjutati isiklikel või erialastel teemadel.

*Kahjuks on ettevõtteblogidele üldiselt halb ligipääsetavus. Tehke oma blogid kodulehe kaudu nähtavaks!

*Samuti ei vaevu firmad oma blogisid tutvustama, defineerima. Miks nad seda teevad? Kellele?

*Palju on (näiliselt miski kuulujutu põhjal loodud) täiesti amatöörlikke blogisid: kusagilt on kuuldud, et blogid on millegipärast kasulikud, endale aga küsimust selgeks tehtud ei ole ja siit tulevad ka probleemid sisus – ei osata blogida (linkimine, sildistamine, backtrack’id, kommenteermisvõimalus jms).

*Palju esineb ka visuaalset ja süsteemset segadust (vähe rõhku disainil, kujundusel-küljendusel).

Õnnestunumad näited on minu meelest http://www.digi.ee, www.ruum.net, blog.mobi.ee, www.sevenline.ee/blog, www.trip.ee. Carroti blogimistest ma siis veel ei teadnud Nagu näha, on heade näidete pilt veel hõre ning tekib küsimus: miks on ettevõtteblogid Eestis nii vähe levinud?

Teema edaspidisel uurimisel huvitavad mind sisulised probleemid. Tahan vastata küsimustele: millistel ettevõtetel, millisel juhul on või ei ole kasulik blogida. Ning kes ja kuidas seda siis tegema peaks. Või luua seoste jada: kahepoolne kommunikatsioon on tulemuslik à blogimine on kahepoolse kommunikatsiooni vahend à blogimine on tulemuslik. Lisada sellele mõne moodsa ärifilosoofia (nt selleski töös äramainitud Cluetrain Manifesto, mis käsitleb ’turge kui vestlusi’: „Customers are tired on being talked at, they want to be talked with” ja väidab, et klient peab ka sisuliselt number üks olema) ning proovida tõestada, et blogid tõesti on tulevik.

Kuigi tegelikkuses on tulevik ilmselt interaktiivsetes veebilehtedes, mis vahetavad blogid välja samamoodi nagu need on tegemas veebilehtedega, nagu ennustab kommunikaator, blogija ja podcaster Neville Hobson: „See saab olema kui õmblusteta online-kohalolek, portaal, läbi mille sa end firmaga seod.”
Kas pole mitte põnev kombata tulevikku?

PS! Kui huvitav tundus, loe veel @ semtoo_kirst.doc