Tere, porgandiblogi lugeja! Mina olen Kadri, Oti kursaõde. Kui temaga ükskord pärast loengut jutusoonele sattusime, huvitus ta mu seminaritööst, mille ma Eesti ettevõtteblogide teemal kirjutasin. Ja siis ta palus, et äkki ma jagaks mõnd huvitavat seika ka Carroti ajaveebi lugejatega. Mul on au.

Ettevõtteblogid…see huvi ja idee oli mul tegelikult küpsenud juba mõnda aega. Meil käis kunagi ühes loengus (teemaks oli kaasamine ja veebikommunikatsioon vms) külaslislektor ja ta esitas paar retoorilist küsimust ajaveebide poliitilise mõju kohta. Ning viskas muuhulgas kommentaari, et mujal maailmas on juba ammu jõutud arusaamani, et ühel korralikul ettevõttel peab olema oma blogi. Rebisin pärast loengut selle koha kontsust välja, olin sinna lisanud ka mõned omapoolsed märkused, ja panin rahakotti. Mõttega, et ehk saab kunagi kasutada, kui üldse mingi mõttega. Rebitud lehenurgast, mis on tegelikult mu rahakoti vahel siiani, sündiski paar aastat hiljem mu seminaritöö. Seminaritöö on meie osakonnas bakatöö ettevalmistuseks.

Miks see teema mind paelus? Täna on maailmas üle 50 miljoni blogi, blogosfäär kahekordistub iga kuue ja poole kuu järel ning igas sekundis luuakse kusagil maailmas üks uus ajaveeb. Võimas, eksole?

„Sarnaselt selleaastaste Riigikogu valimistega Eestis, näitasid 2004. aasta USA presidendi valimistele eelnenud sündmused, et lihtsast veebipäevikust on saanud relv, millel on piisavalt võimu, et kujundada (globaalset) avalikku arvamust. Blogid on uus neljas võim. See linkidega koormatud uue meedia vorm on tegelikult informatsiooni inter-võrk, kuulujutud, teadustöö, meedia dekonstrueerimine – võrk võrgus. Blogijad on maailma silmad ja kõrvad, tungides territooriumile, mis kunagi kuulus ajakirjanikele, valvekoertele. Tihti võtavad nad enda mureks hoida silma peal poliitikutel, meelelahutajatel, keskkonna aktivistidel ja lobistidel.”

Et sellise maailmaga sammu pidada, hakkab üha rohkem ettevõtteid samuti blogima – paljastama end enne, kui neid paljastatakse; saavutamaks inimlikku häält, usaldust ja vestluslikke suhteid, loomaks kogukondi. Just sellepärast on oluline ja huvitav uurida ettevõtteblogisid ka Eestis – edukas e-riigis.

Ettevõtteblogi defineerin ma kui online-fenomeni, mis annab võimaluse töötajail kõigilt tasanditelt omavahel üksteisega suhelda ning luua kogukondi toodete, projektide ning ühiste huvide ümber. Nad loovad kogukondi, vestluslikke suhteid, inimlikku häält, usaldust, positiivsust/optimismi ja pühendumust.

Seminaritöös Eesti ettevõtteblogide maastiku kaardistamisel leidsin ma 24 erinevat ettevõtteblogi ja neid tüüpidesse jagades tõdesin, et olukord Eesti ettevõtteblogide maastikul on huvipakkuvalt mitmekesine, kuid esialgu veel amatöörlik. Tase on ettevõtteti väga erinev ning arenguruumi on palju.
Tulemustest:

*Autorluse järgi on Eesti ettevõtetes blogija(te)ks on pigem grupp kui indiviid. Indiviidiks on pigem töötaja kui (tipp)juht ninng grupiks pigem väike (ekspertide) seltskond kui kõik töötajad või PR-/turundusinimesed (viimases ei saa muidugi kunagi 100% kindel olla). Vähe on tippjuhtide ja ülefirmalisi individuaalseid blogisid. Juhiblogi näitaks tippjuhtkonna pühendumist; siin ei ole oluline sisu, vaid pakutav lisaväärtus: see on arvamusliidri positsioonile apelleerimine, ettevõttele konkreetse „näo” andmine. Töötaja individuaalne blogi teeniks „inimliku hääle” ja vestluslike suhete tekkimise eesmärki; inimesed on väsinud kuulamast, mida neile räägitakse, nad tahavad koos meiega rääkida, vestelda.

*Enamasti olid blogid üles seatud ettevõtte enda domeenis. St seotud kodulehega. Siiski ei olnud avaliku blogihalduridomeeni hallatavad blogid üllatuslik erand. Väliskirjanduses peeti ettevõtte kodulehega seotud blogi oluliseks ettevõtte ühtluse näitajaks. Usun, et Eesti puhul see nii suurt rolli ei mängi. Tihti olid enda veebilehele programmeeritud lahendused keerulised. Avaliku halduri kasutamist võib seega pidada pigem positiivseks nähtuseks.

*Harvad ei olnud ka juhtumid, kus ettevõttel oli mitu blogi. Tihti hakati juba ise blogihaldajaks (pakuti veebimajutusteenust – nt ajakirja Naisteleht puhul). Teeb asja segaseks.

*Blogide eesmärk/eesmärgid on enamasti lihtsalt meie-tunde loomine, üksteise tundmaõppimine, endast rääkimine, jagamine, teistelt õppimine ja teistele õpetamine. Kuid see ongi usalduse, tagasiside, vestluslike suhete, inimiliku hääle alus, mis viib kogukondade tekkimiseni – ettevõtteblogide ülima eesmärgini. Edustus ja muu omakasu jäi õnneks tahaplaanile, rohkem kirjutati isiklikel või erialastel teemadel.

*Kahjuks on ettevõtteblogidele üldiselt halb ligipääsetavus. Tehke oma blogid kodulehe kaudu nähtavaks!

*Samuti ei vaevu firmad oma blogisid tutvustama, defineerima. Miks nad seda teevad? Kellele?

*Palju on (näiliselt miski kuulujutu põhjal loodud) täiesti amatöörlikke blogisid: kusagilt on kuuldud, et blogid on millegipärast kasulikud, endale aga küsimust selgeks tehtud ei ole ja siit tulevad ka probleemid sisus – ei osata blogida (linkimine, sildistamine, backtrack’id, kommenteermisvõimalus jms).

*Palju esineb ka visuaalset ja süsteemset segadust (vähe rõhku disainil, kujundusel-küljendusel).

Õnnestunumad näited on minu meelest http://www.digi.ee, www.ruum.net, blog.mobi.ee, www.sevenline.ee/blog, www.trip.ee. Carroti blogimistest ma siis veel ei teadnud Nagu näha, on heade näidete pilt veel hõre ning tekib küsimus: miks on ettevõtteblogid Eestis nii vähe levinud?

Teema edaspidisel uurimisel huvitavad mind sisulised probleemid. Tahan vastata küsimustele: millistel ettevõtetel, millisel juhul on või ei ole kasulik blogida. Ning kes ja kuidas seda siis tegema peaks. Või luua seoste jada: kahepoolne kommunikatsioon on tulemuslik à blogimine on kahepoolse kommunikatsiooni vahend à blogimine on tulemuslik. Lisada sellele mõne moodsa ärifilosoofia (nt selleski töös äramainitud Cluetrain Manifesto, mis käsitleb ’turge kui vestlusi’: „Customers are tired on being talked at, they want to be talked with” ja väidab, et klient peab ka sisuliselt number üks olema) ning proovida tõestada, et blogid tõesti on tulevik.

Kuigi tegelikkuses on tulevik ilmselt interaktiivsetes veebilehtedes, mis vahetavad blogid välja samamoodi nagu need on tegemas veebilehtedega, nagu ennustab kommunikaator, blogija ja podcaster Neville Hobson: „See saab olema kui õmblusteta online-kohalolek, portaal, läbi mille sa end firmaga seod.”
Kas pole mitte põnev kombata tulevikku?

PS! Kui huvitav tundus, loe veel @ semtoo_kirst.doc

Laupäevane Eesti Päevaleht pakub huvitavat lugemist. Alustagem aga sellega, et minus on jälle tekkimas usk, et Eesti meediamaastikikul on olemas ka väärt ajakirjandust, kus peamiseks pole kellegi isiklikus eraelus surkimine. Aga sellest ei tahtnud ma seekord kirjutada. Hoopis Andurs Kivirähu „Nädala grimassidest“, kus viimane uurib lõppeva nädala kõige põnevamaid ja pentsikuimaid sündmusi ning äratundmisest.

Sedakorda kirjutab Kivirähk teraselt ja mitte vähe irooniliselt sellest, kuidas enam kui tuhatkond eestlast tahab/tahtis saada superstaariks. Tõuseb hommikul üles, lülitab raadio sisse ja kuuleb sealt peagi algavast saatesarjast, mille võitja kroonitakse superstaariks. Sügab kõrva tagant… ja otsustab, et hoolimata sellest, et tema viisipidamise oskus on allapoole keskmist - tema see ongi. Eesti uus superstaar, kes komeedina tähistaevasse tõuseb….. põmaki!!!

Viisakalt saadetakse ta koju. Aga ometi ei lase ta nina norgu, sest küll tuleb järgmine hüpermegastaari või sangari kokurss.

Ei, küsimus pole sugugi sellest, et vale oleks tahta parimaks saada. Kaugel sellest. Küsimus on aga viisis - edu tahetakse saavutada kuldkala abil. Kui inimesel on soov saada lauljaks, siis on see tore ja kui tal on piisavalt annet, siis viib visadus ikka lõpuks sihile. Aga mitte mingi suvaline telesõu. Nii kirjutab Kivirähk minu vabaümberjutustusena.

Seda lugedes tekkis minus äratundmisrõõm. Mitte samastumisrõõm. Pole mina kunagi arvanud, et sellisel viisil edu saavutamine see kõikse parem oleks. Äratundmisrõõm, vahest enamgi seos aga ühe järgmise konverentsi teemaga, mida teeme. Sekretäride Päeva konverentsiga 25. aprillil. Pärast pikka arutamist oleme jõudnud selgusele, et keskseks teemaks on sellel aastal KIRG (inglise keeli passion). Kire, entusiasmi ja pühendumisega oma asja ajamine. Olgu selleks siis mistahes tegevus.

Usun, et ainult siis kui Sa teed midagi väga hästi ja ainult siis, kui see, mida Sa teed Sind tõeliselt kütkestab on võimalik saavutada edu. Jah, siin on õigupoolest kaks tingimust. Esiti, töö peab tõesti meeldima, tähendagu see siis tahtmist anda endast rohkem kui oodatud, olles sellest vaimustunud ning sellest rahuldust saades. Ja teiseks, seda tegevust tuleb teha täiega ja hingega. Nii, et ainult parim on rahuldav. Pingutama. Silmad põlevana edasi liikuma.

Annaks vaid, et leiduks rohkem inimesi, kes teeksid seda, mis neile tõsiselt meeldib. Ja veel enam, teaksid, mis neile meeldib. Siis on vähem ka uskumist, et kuldakala võib imet teha.

Mõni aeg tagasi kirjutasin, et väikesed vidinad on lahedad. Muuhulgas sai ka minupidu.ee-d mainitud. Nüüd palusingi Priidikul lähemalt kirjutada mis loom see minupidu siis ikkagi on ja kuidas ta alguse sai…

——————————

Ott tuvustas natuke aega tagasi vidinat nimega minupidu.ee. Mina, Priidik, kirjutan natuke sellest kuidas ja miks see idee ning teostus sündisid ja ehk julgustavad minu mõtted proovima Sindki mõnda oma unistust täide viima. Ma ei saa kindlalt väita, et minupidu oleks mingi eriline unistuste täitumine, küll aga olen ma unistanud sellest, et ma loon midagi, mis on inimestele kasulik. Ja heameel on vaadata, et veebruari jooksul on mu innovatsiooni vaatamas käinud üle 1000 inimese.

Taustaks rääkides arvan, et ma olen kogu minupidu.ee loomise juures keerulisest positsioonis. Eelkõige sellepärast, et ühelt poolt olen ma minupeos kui ettevõttja, kes loeb raha ja mõtleb kuidas kasutajal mugav oleks ja kuidas hakata raha küsima. Ja seda kõike on vaja kiiresti kiiresti kiiresti. Teiselt poolt olen arendaja, kes enamasti kaldub perfektsionismi ning püüab teha asju nii, et neid oleks võimalik hiljem laiendada ja edasi arendada. Nende kahe rolli vahel ei ole alati kerge tasakaalu leida.

Tegelikult idee iseenesest on mõnda aega peas keerelnud. Aastakese või kaks. Selle aja jooksul sai valmis üks prototüüp ning seejärel kuhjus suur hunnik ideid, mida oli vaja kohe esimeses versioonis külge panna. Tagasi mõeldes oli seda nii palju, et lausa kohutav. Täpsemalt on võimalik lugeda Tajo postitusest.

Siinkohal soovitan ma lugeda 37signals-i raamatut Getting real. Pärast selle lugemist sain aru kui oluline on kiirelt midagi valmis saada. Isegi kui see ei hõlma alguses kogu funktsionaalsust. Veebitarkvara puhul on asi eriti lihtne, sest hiljem saab alati vigu parandada. Autode valmistamise või näiteks Office tarkvara puhul on
hilisemad muudatused palju kallimad. Getting real põhimõtteid on võimalik rakendada ka muudes elu valdkondades. Raamat on netis täiesti tasuta loetav.

Niisiis, mõnda aega ma ei viitsinud minupidu.ee tegema hakata. Aga siis mõtlesin, et kui ma seda kaua edasi lükkan või üldse tegemata jätan, siis ma ei saagi teada kas projekt oleks edukas olnud või mitte. Võtsin ennast kokku, õppisin töövahendid selgeks ning mõned unetud ööd, mõned ärajäänud peod ja esimene versioon oligi valmis.

Praeguseks on paarsada registreerunut ja palju ideid, mida võiks vee minupidu.ee juurde panna. Ja ma ei tea kas see on millegi algus või mitte. Igal juhul võin ma mõelda rahulikult ka järgmiste projektide peale, kahtlemata, kas minupidu.ee oleks kunagi tööle hakanud.

Ja hea tunne on kuulda sõprade, tuttavate käest, et “hea idee” ja “päris huvitav, kahju et ma ise selle peale ei tulnud”. See annab energiat ja julgust mõelda ning täide viia uusi asju.
————-

Aitäh Priidikule!

Vabandame, aga ajutiselt on maas kommenteerimise võimalus. Põhjus nimelt selles, et kommentaare on spämmina tulnud nii palju, et see on ajanud süsteemi veidike umbe. 1200 spämmist kommentaari üles leida polegi nii lihtne. Aga see pidavat olema wordpressi häda. Kui nii, siis nii. Igatahes, tegeleme selle vea parandamisega ja loodetavasti saab varsti jälle kommenteerida. Seniks, vabandused ja pisut kannatust.